Kolmas nädal möödas

Võtan end lõpuks siis kokku ja kirjutan möödunud nädalast. Nädalavahetusel kohe üldse ei olnud kirjutamise tunnet ja ei jõudnud mõtteid kuidagi kokku koguda. Vist seetõttu, et nädalavahetusel sai palju kogetud ja nähtud.

Igatahes, nädala esimene pool töö juures midagi ei muutunud. Jätkuvalt tegelesin kanga näidiste otsimise, kontrollimise, lao seisude jälgimise, dokumenteerimise, nööbi näidiste ettevalmistamise ja muu taolisega.

Esmaspäeva õhtupoolikult jalutasime taaskord mereäärsetel kividel. Seekord lisaks krabidele suutsime näha ka moreene. Ja seda kõigest kivide vahelistes olevates aukudes/vahedes/lohkudes, kuhu suurem laine vahepeal vett sisse viib. Tekitas veidi kõheda tunde.
Aga siiamaani tundub uskumatu, et niiviisi võib kohata moreene.

Neljapäev ja reede tööl ei käinud, sest suutsin kuidagi end külmetada ja olin haige. Seega polegi siin väga midagi kirjutada. Igav, rahulik, enamasti voodis vedelemine, lisaks arsti kirjutatud ravimid sisse ning palju und. Muidugi vahepeal sai ka filme vaadatud ja natuke kai ääres marutavaid laineid jälgida.








Laupäevaks tundsin end juba veidi paremini, aga mitte täielikult tervena. Kuna meil oli varem ostetud Gozo, Comino ja Blue Lagooni reis ja ilm lubas kaunist päeva, siis ei saanud me minemata jätta.
Reisi enamus aega veetsime põhiliselt laevas, mis ei olnud küll väga suur, kuid rahvast mahutas palju  ja see tähendas seda, et igas peatuspaigas, kõik peale ja maha saamised võtsid liiga kaua aega. Gozol ootas meid hop-on-hop-off buss, mis viis ainult ühte punkti saare keskel. Sellest kohast liikusime jala edasi Il-Bastjuni poole, kust avanes vaade peaaegu tervele saarele. Pärast vaatamisväärstust kollasime natuke poodides ja proovisime ära cannoli keedukreemiga. Minu jaoks liialt magus, aga üldiselt oli see hea.
Taas tagasi bussile, siis laeva ning suundusime Cominole. Seal anti meile ainult tund aega, seega otsustasime Kareliga kiirete sammudega liikuda, et veidi rohkem saart avastada. Nägime Blue Lagooni ja torni, mille taustal filmiti "Kravh Monte Cristo" stseene.
Vesi on tõesti väga sinine ja ilus, kuid ka väga külm alles.








Pühapäev oli veegi soojem ja päikselisem päev ning taas otsustasime minna  Golden Bay randa, kuhu meid kutsuti võrku mängima. Ohjummel milline ettevõtmine, sest bussisõit sinna kestab ca tund, aga ju siis on motivatsiooni.

Hommiku poole mängisime natuke võrkpalli ja vedelesime päikese käes. Käisime jalgupidi ka vees, kuid ujumiseks on vesi ikka väga külm. Ca 1 paiku võtsime suuna kaugete mägede suunas. Käisime küngasest üles ja alla, mõned kohad olid ikka väga järsud, kuid vaatepilt oli lihtsalt imeline. Avanes võimas vaade ja tunne oli veelgi võimsam, nagu maailma äärel. Raske oli vahepeal, aga pooleli jätmise mõtet ei tekkinud kordagi.                   
See tagumine sirge äärega mägi oli meie sihtkoht.       

                                                         


Seal kaugel taamal, kus hotelli kolm majakest paistavad, on Golden Bay rand ja see oli siis meie rännaku alguspunkt.

Lihtsalt võimas tunne ja super vaatepilt.




Terve päeva kilometraaz oli lõpuks 18km, 25 000 sammu. :)

See muidugi lõppes ka korraliku päikesepõletusega.